Kaul Nurm

Olen sündinud looduse keskele. Minu lapsepõlvekodu oli Tartumaal, ümbritsetuna metsadest, soodest ja looduslikest heinamaadest.

Poisikesena teadsin hästi, millises metsatukas valmivad mustikad ja kus on head pohlakohad, kust leida murakaid ja vaarikaid ning kus on metsmaasikavälud. Teadsin sedagi, millise kännu või mätta taha kerkivad seened, pärast vihma ning millises rabas on head jõhvikakohad. Ja teadsin ka seda, millises kivihunniks peitsid end rästikud. Mu koduümbruse metsades ja heinamaadel võis kohata rebast, jänest, mäkra, tuhkrut, kitsekest ning muid neljajalgseid.

Koduõuel pesakastides leidsid endale suvekodu kuldnokad, tihased ja kärbsenäpid, aidaräästa all oli kümneid pääsupesi ja õhus tiirutas sageli hiireviu või kanakull.

Usun, et minu side loodusega sai alguse mu romantilisest lapsepõlvekodust ja see side püsib tänini.

Fotograafiaga puutusin kokku keskkooli ajal. Siis oli ainsaks võimaluseks mustvalge fotograafia. Meenutan aeg-ajalt nostalgiaga neid hetki pimikus, kui ootasin pildi maagilist teket ilmutivannis ligunevale fotopaberile. Nüüdseks olen läbi teinud kõik fotograafia arenguga kaasas käivad etapid: mustvalge foto järel värvilised diapositiivid, seejärel värvifoto ja siis digifoto.

Minu lemmikobjektideks on tänini elusloodus ja eriti linnud. Linde jälgides olen jõudnud järeldusele, et meie – inimeste – ja lindude käitumise mustrid on üsna sarnased, eriti kui mängus on naised, positsioon ühiskonnas või mammona.

Oma varasema tööga seoses olen pildistanud sadu Eestimaa talusid ja taluperesid. Saatus on mulle kinkinud ka mitmeid huvitavaid reise ning sealt kaasa toodud paremaid loodvõtteid leiate samuti minu kodulehelt.

Loodan, et siin vaadatud pildid innustavad ka teid, armsad kodulehe külastajaid, minema sagedamini looduse rüppe, et avastada looduse imesid.

Kui teile mõni pilt sedavõrd meeldima hakkas, et soovite seda oma kodus või tööruumis seinal näha, siis külastage minu kodulehe e-poodi või saatke mulle e-kiri.